Vali sobiv teema:

Otsid midagi uut?

Lugejakiri sotsiaalmeedias

„Tõde ja Õigus“ filmiarvustus ehk kuidas nad selle koera ühte ja samasse kohta sittuma said?

Tõde ja Õigus, Andres ja Pearu, veel mingi sõna ja siis teine sõna. (foto: Allfilm)
jagamist

Meie filmitoimetaja käis lõpuks ometi vaatamas Eesti 100 sünnipäevaks valminud mängufilmi „Tõde ja Õigus“, millest sündis nüüd meie toimetuse esimene filmiarvustus.

Kõigepealt mõned faktid, et arvamus liialt rängalt ei lajataks:

-Film põhineb A. H. Tammsaare samanimelise romaani esimesel osal ja see võeti üles pooleteise aasta vältel 75 võttepäevaga.

-Kaks tundi ja 45 minutit kestva filmi stsenarist ja režissöör on Tanel Toom. Ekraaniloo eelarve oli 2,5 miljonit eurot. Filmivõtetega alustati 2017. aastal ja see esilinastus 20. veebruaril 2019.

Ettevalmistused filmiks

Niisiis sai ette võetud kinoskäik. Minu jaoks tähendab see tavaliselt seda, et ma ei loe enne filmi kohta mingeid arvamusi, võibolla ainult sisukokkuvõtet. „Tõe ja Õiguse“ puhul ei teinud sedagi. Ehk siis ei lugenud arvustusi. Et minna valge…või noh mitte päris valge aga helehalli lehena filmist aru saama.

Enne filmi jäi kuskilt sotsiaalmeediast meelde kellegi postitus teemal, et kas selle filmi juurde on okei süüa popkorni. Selgeid vastuseid keegi ei pakkunud ja seega sai oma peaga vastu võetud otsus, et tuleb ikkagi popkorni kaasa osta. Võtsin keskmise suurusega karbi, mida ma sõin täpselt filmi alguseni ehk siis terve filmitreilerite aja.

Ei, ma ei lõpetanud popkorni söömist sellepärast, et peaksin end julmaks kinopuritaaniks (kui selline sõna üldse on olemas) või et Anton Hash Tammsaare vaim oleks õlale koputanud ja käskinud tshhhh vaiksemalt võtta, vaid sellepärast, et selle filmi müratase oli kohe algusest peale nii madal, et popkorni söömine käis sellest üle. Ja nii filmi lõpuni. Kohati oli kahju sellest. Aga seda suurem rõõm oli filmi lõpus kui avastasin täiesti täis popkorni karbi, mida koduteel rõõmsalt krõmpsutada.

See kutt mängis Vargamäe Andrest. Suht vihane tüüp oli kogu filmi, eriti lõpu poole. (foto: Allfilm)

Eelarvamused filmist

Loomulikult olid ka minul eelarvamused sellest filmist. Alates sellest, et olen kunagi ammu „Tõe ja Õiguse“ läbi lugenud ja mitte ainult esimese osa ning lõpetades sellega, et filmi päris palju haibiti igal pool meedias. Olin loomulikult valmis tundidepikkuseks soigumiseks ja Eesti filmile nii omaseks akna peal pimedusse või kaugusesse vahtimise stseenideks. Selleks saab muide treenida – tuleb ka ise tunde akna peal kaugusesse vahtida paljutähendusliku näoga.

Ma teadsin ka, et filmis mängib Priit Võigemast, mis kohe juba enne filmi tekitaks natuke võõrastust. Nimelt tema eelmiste rollide pärast. Mängis ta ju „Pangas“ ja „Alos“ ja seal juba läksid rollid omavahel sassi ja üsna ebameeldiv oli sellepärast neid seriaale vaadata.

Film

Film oli pikk.

Füüsiline vorm

Usun, et kuskil poole filmi peal tuli meelde, et peaks istumispoosi vahetama ja sealt edasi läks juba üha tihedamini. Vahepeal sai istutud nii sügaval toolis, et tundsin, et olen põrandal. Siis sai end jälle tikksirgeks aetud ja mingi aja niimoodi vaadatud. Siis istutud nii, et üks jalg üle teise; siis istutud nii, et küünarnukid põlvedel ehk see „oo vaadake mind, ma olen nii süvenenud filmi, sest mu nägu on ekraanile lähemal 20 cm kui sul“- tüüpi istumine Lõpuks kiskus ikka korralikult kangeks keha, ei saa salata.

Filmi peaosalised polnud fotograafi tuleku ajaks end puhtaks kasida jõudnud. (foto: Allfilm)

Häirivad asjad filmi juures

Vaatamata filmi pikkusele ei olnud tegelikult just palju asju, mis filmi juures häirinud oleks. Ainuke, mis kohe meenub, oli stseen, kus Juss lüpsis lehma ja lehm käitus sealjuures üsna ebaprofessionaalselt, sest vaatas otse kaamerasse. Kas tõesti poleks saanud lehmaga teha rohkem juhendamistööd, et ta oleks suutnud kasvõi ühe stseeni mitte edvistada nii palju ja oleks selle rolli professionaalselt saanud tehtud?

Õhku rippuma jäänud küsimus

Peale filmi jäi mind kummitama ka üks küsimus, millele kohe küll kuidagi mõistlikku lahendust ei suutnud välja mõelda. Nimelt, oli filmis mitu stseeni, kus Andres tabas Pearu koera oma hoovist sittumas. Alati täpselt samas kohas. Kuidas kurat nad said selle koera sittuma alati täpselt ühes kohas Andrese maja ees? Vot see küsimus jääb küll veel pikaks ajaks kummitama.

Kokkuvõte

Eesti kirjanik, semiootik ja metsaärikas Valdur Mikita on iseloomustanud eestlaste ja “Tõe ja õiguse” kui eestluse ühe tüviteksti suhet järgnevalt: “Rahvas, kelle kõige kuulsam kirjandusteos on viieköiteline sookuivendamise käsiraamat, ei saa olla normaalne – ja ei peagi.“

Ja ega me ju polegi – kas leidub mõni eestlane, kellele „Tõe ja Õiguse“ raamat meeldis ja kes seda nautis? Ilmselt üsna raske leida. Kas leiame mõne eestlase, kellele meeldis „Tõe ja Õiguse“ film? Ilmselt juba oluliselt lihtsam leida.

1 kommentaar

  • ise

    16. märts 2019 - 23:14

    Koeraks oli kehastunud näitleja Ott Sepp, aga kuidas nad suutsid talle selle triki selgeks õpetada, ma ei tea.

    Vasta

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Nädala meem @skunk.ee

Jälgi meid sotsiaalmeedias

Küsitlus

Suve on jäänud veel loetud päevad - mis Sinul veel tegemata on?

Vaata tulemusi

Laen .. ... Laen .. ...

REKLAAM

Uudiskiri

Liitu Lugejakiri.ee uudiskirjaga ja saa kõige tõsiseltvõetavamaid ja usaldusväärsemaid uudiseid otse allikast.

Liitudes Uudiskirjaga, nõustud meie üldtingimustega

Üles